Hüpogonadism

Hüpogonadism on mehe organismi seisund, mille puhul munand ei tooda enam piisavalt testosterooni ning sellega kaasnevad olulised muutused mehe organismis ja igapäevases käitumises.

Peamised riskifaktorid on geneetilised haigused (Klinefelteri sündroom), munandite laskumishäire, munandi ja ajutasandi traumad, kasvajad ja põletikud (mumps-orhiit), süsteemsed haigused, eelnev kiiritus- ja keemiaravi, paljud ravimid, ülekaal ja samuti normaalne vananemine, kuna mehe vananedes testosterooni tootmine väheneb aeglaselt.

Peamised kaebused sõltuvad sellest, millises eluetapis (loote-, puberteedi- või täiskasvanuiga) probleem tekib.

Testosterooni puudulikkus looteeas võib põhjustada eelkõige muutusi fenotüübis, tihti on see seotud väliste suguorganite (peenis, munandid) puuduliku arenguga, võib esineda ka hermafroditismi. Puberteediea testosterooni puudulikkusest tingitud kaebused on seotud lihasmassi ja luustiku vähese arengu, vähese karvakasvu, mikropeenise ja munandite alaarengu ning rinnanäärme suurenemisega. Täiskasvanuea peamisteks hüpogonadismi kaebusteks on erektsioonihäire, viljakusnäitajate langus, lihasmassi vähenemine, rinnanäärme suurenemine, väsimus ja keskendumisraskused, kuumahood ja luude hõrenemine (osteoporoos).

Uuringutena on kasutusel kasutuselhormoonuuringud verest, lisauuringutena ka spermaanalüüs, ajutasandi magnetresonantstomograafia, geneetilised uuringud ja munandi biopsia.

Ravi eesmärgiks on organismi toimimiseks vajaliku testosterooni taseme säilitamine hormoonasendusravina, kaasuvate viljakusprobleemide korral ka gonadotropiinravi või kunstlik viljastamine. Oluline on ka hüpogonadismi põhjustava faktori elimineerimine.