Hüpogonadism

Hüpogonadism on mehe organismi muutus, mille puhul munandid ei tooda enam piisavalt testosterooni. Hüpogonadismi avaldumisega kaasnevad olulised muutused mehe tervises ja igapäevases käitumises.

Peamised riskifaktorid on geneetilised haigused (Klinefelteri sündroom), munandite laskumishäire, munandi ja ajutasandi traumad, kasvajad ja põletikud (mumps-orhiit), süsteemsed haigused, eelnev kiiritus- ja keemiaravi, paljud ravimid, ülekaal ja samuti normaalne vananemine, kuna mehe vananedes testosterooni tootmine munandides väheneb.

Peamised kaebused sõltuvad sellest, millises eluetapis (loote-, puberteedi- või täiskasvanuiga) probleem tekib.

Testosterooni puudulikkus looteeas võib põhjustada eelkõige muutusi fenotüübis, tihti on see seotud väliste suguorganite (peenis, munandid) puuduliku arenguga. Testosterooni puudulikkusest tingitud kasvuea kaebused on seotud lihasmassi ja luustiku aeglasema ja häiritud arengu, vähese karvakasvu, mikropeenise ja munandite alaarengu ning rinnanäärme suurenemisega. Täiskasvanuea peamisteks hüpogonadismi kaebusteks on erektsioonihäire, viljakusnäitajate langus, lihasmassi vähenemine, rinnanäärme suurenemine, väsimus ja keskendumisraskused, kuumahood ja luude hõrenemine (osteoporoos).

Uuringutena on kasutusel hormoonuuringud verest, lisauuringutena ka spermaanalüüs, ajutasandi magnetresonantstomograafia, geneetilised uuringud ja munandi biopsia.

Ravi eesmärgiks on normaalse  testosterooni taseme taastamine ja säilitamine hormoonasendusravina, kaasuvate viljatusprobleemide korral ka gonadotropiinravi või kunstlik viljastamine. Oluline on ka hüpogonadismi põhjustava riskifaktori mõju elimineerimine.