Munandi laskumishäire ehk krüptorhism

Munandi laskumishäire on patoloogia, mille korral ei paikne munand mitte oma loomulikus asendis munandikotis, vaid ülevalpool asuvas kubemekanalis või kõhuõõnes.

Munandi laskumishäiret esineb ca 2-3% õigeaegselt sündinud poistest, enamikul neist laskub munand iseeneslikult munandikotti paari esimese elukuu jooksul. Sagedasem on probleem enneaegselt sündinud poistel, kuid ka neil laskub munand enamasti paari kuu jooksul oma loomulikku asendisse.

Poistel, kellel sünnihetkeks on munandid normaalselt laskunud, võidakse „puuduv“ munand avastada ka hiljem. See võib olla märk liikuvast ehk retraktiilsest munandist, mis liigub kubemekanalist kubemekotti tagasi soojas ja rahulikus keskkonnas. Retraktiilne munand võib olla munandikeerdumuse üheks põhjuseks.

Peamine riskifaktor on enamasti hormonaalne ning seotud loote rasedusaegsete muutuste ja ema riskikäitumisega (suitsetamine!), ravimata juhtudel suureneb poistel hilisemal eluperioodil munandivähi- ja viljatusrisk.

Uuringutena on kasutusel ultraheli, magnetresonantstomograafia ja kõhuõõne laparoskoopia.

Kui munand pole ühe- või kahepoolselt esimeseks eluaastaks munandikotti laskunud, oleks mõistlik teostada lapsel munandi anatoomilist paiknemist korrigeeriv lõikus. Operatiivne ravi on soovitatav ka vanemas eas; siiski peab arvestama, et munandi funktsioon ja areng häiruvad üsna varakult, samuti on vajalik ravieelne ja –järgne kasvajariski hindamine ning jälgimine meestearsti juures.