Munandivähk on sagedaseim 15.-34. aastastel meestel esinev  kasvaja, esmajuhte esineb üldpopulatsioonis 5-10 uut juhtu 100 000 mehe kohta aastas.

Peamised riskifaktorid on perekondlik eelsoodumus, vanus, geograafilised ja keskkonna eripärad, ema riskikäitumine raseduse ajal (suitsetamine!), eelnev munandi laskumishäire ja geneetilised haigused (Klinefelteri sündroom). Munandivähi teket ei ole 100% ennetada.

Peamised kaebused on palpeeritav muutus munandis, raskustunne munandikotis, tuim valu munandis, munandikotis, alakõhus või kubemes ning rindade suurenemine (günekomastia) ja tundlikkuse tõus.

Uuringutena on kasutusel ultraheli,kasvajamarkerite määramine verest, kompuutertomograafia ning röntgenuuring metastaaside välistamiseks. Munandivähk on enamasti ühepoolne, siiski on vajalik ka kontralateraalse munandi histoloogiline uuring; kuni 5% juhtudest võib ka teises munandis leida prekantseroosse või kasvajalise muutuse koldeid.

Munandivähi korral kasvajast haaratud munand eemaldatakse, lisaks kasutatakse metastaaside raviks kemoteraapiat. Erandjuhtudel (üksik munand, mikrokolle, soov säilitada lühiajaliselt viljakust) säilitatakse munand kuni edasiste raviotsusteni. Kuigi munandivähk allub hästi ravile, sõltub elulemus siiski varasest avastamisest, tervistavast ravist ja hilisemast regulaarsest jälgimisest.

Tüsistuseks on viljatus (soovitatav ravieelne seemnerakkude külmetamine) ja hilisemad andropausi kaebused.