Üliaktiivse põie sündroom

Üliaktiivse põie sündroomiks nimetatakse põiefunktsiooni häiret, mida iseloomustab pidev tungiv soov urineerida, urineerimise järgne järeltilkumine ning uriinipidamatus.

Peamised riskifaktorid on vanus (sagedamini vanematel inimestel), eelnevad kuse- ja suguteede põletikud ja ravimite tarvitamine.

Peamised põhjused on põie närviregulatsiooni häired, kaasuv neuroloogiline haigus (sclerosis multiplex, Parkinsoni haigus), põletik kuse- ja suguteedes, põie anomaaliad (konkrement, kasvaja), eesnäärme healoomuline suurenemine ning ravimid.

Peamised kaebused on äkiline tugev, tihenenud ja öine urineerimisvajadus, uriinipidamatus ja järeltilkumine.

Uuringutena on lisaks kliinilisele läbivaatusele kasutusel ultraheli (jääkuriini määramiseks kusepõies), uriini- ja spermaanalüüs (põletiku välistamiseks), tsüstoskoopia, uriinivoolu kiiruse mõõtmine (uroflow) ja kusepõie uuringud (tsüstomeetria) .

Ravina on kasutusel füsioteraapia (vaagnapõhjalihaste ja kusepõie treenimine), tablettravi kusepõit lõõgastavate preparaatidega ning erandjuhtudel kirurgiline ravi kusepõie mahutavuse suurendamiseks.